Post by boeng on Feb 14, 2006 23:15:20 GMT 1
nii, mu väike block on hakanud siis kaduma ja ma suudan viimaks uuesti kirjutada.. hurray for me eksole! 
põhimõtteliselt, et see on üks mu kirjand muidu.. mis te arvate teemast, teema käsitlusest ja üldse kõigest....
On vaja julgust, et jääda iseendaks.
"inimene on ainus loom, kes punastab" ütles kunagi Mark Twain. Kohe kui kuulsin seda ütlust jäi see mul päevadeks mõtetesse. Tõepoolest, ükski teine olend ei käitu nii nagu meie. Peamine põhjus, mis paneb inimesi punastama ongi siis, kui üritatakse käituda kellegi teisena, kellegina, kes tegelikult ei olda.
ilmselt on kõik inimesed püüdnud kunagi näida teistsugusena. ei ole inimest, kes ei ole püüdnud teha vaprat nagu ise meeletult kartes. ei ole inimest, kes pole väitnud, et talle meeldib midagi, sest teistele meeldib ka. ma ei tea, kas selle toob esile kartus põlatud saada või midagi muud, aga tõsi, ka mina olen nii käitunud.
iga päev õpetab inimestele midagi, tähtsaim mis mina olen õppinud on, et tuleb olla õnnelik ja õnnelik saab olla vaid jäädes iseendaks. jah, see oli suur samm, vähemalt minu jaoks, kuid varsti märkasin, et inimesed, keda varem teadsin, olid minu ümbert kaduma hakanud ja asendunud uutega. nüüd oli mul kellegagi rääkida ka muust kui uutest trendidesr või kenadest näitlejatest. mul oli nendega midagi ühist. ma olin õnnelikum.
puhtalt õnnelik pole see ka olnud. inimesed, kellega olen pool oma elu koos olnud eemaldusid või kadusid sootuks. see teeb meeletult haiget.. kõik läheb väga aeglaselt ja siis järsku. meeletul kiirusel võib teha elu täispöörde ja alata peaaegu otsast. kõik mis oli kunagi on kadunud.
muidugi jäävad alles tõelised sõbrad. tänu sellele tean keda usaldada.
vahel mööduvad siiani pikad ööd vanu aegu meenutades. kas ei olnud kõik siis lihtsam? võibolla, aga kunagi varem pole ma olnud endaga nii rahul kui hetkel ja ma ei taha, et see tunne kaoks.
põhimõtteliselt, et see on üks mu kirjand muidu.. mis te arvate teemast, teema käsitlusest ja üldse kõigest....
On vaja julgust, et jääda iseendaks.
"inimene on ainus loom, kes punastab" ütles kunagi Mark Twain. Kohe kui kuulsin seda ütlust jäi see mul päevadeks mõtetesse. Tõepoolest, ükski teine olend ei käitu nii nagu meie. Peamine põhjus, mis paneb inimesi punastama ongi siis, kui üritatakse käituda kellegi teisena, kellegina, kes tegelikult ei olda.
ilmselt on kõik inimesed püüdnud kunagi näida teistsugusena. ei ole inimest, kes ei ole püüdnud teha vaprat nagu ise meeletult kartes. ei ole inimest, kes pole väitnud, et talle meeldib midagi, sest teistele meeldib ka. ma ei tea, kas selle toob esile kartus põlatud saada või midagi muud, aga tõsi, ka mina olen nii käitunud.
iga päev õpetab inimestele midagi, tähtsaim mis mina olen õppinud on, et tuleb olla õnnelik ja õnnelik saab olla vaid jäädes iseendaks. jah, see oli suur samm, vähemalt minu jaoks, kuid varsti märkasin, et inimesed, keda varem teadsin, olid minu ümbert kaduma hakanud ja asendunud uutega. nüüd oli mul kellegagi rääkida ka muust kui uutest trendidesr või kenadest näitlejatest. mul oli nendega midagi ühist. ma olin õnnelikum.
puhtalt õnnelik pole see ka olnud. inimesed, kellega olen pool oma elu koos olnud eemaldusid või kadusid sootuks. see teeb meeletult haiget.. kõik läheb väga aeglaselt ja siis järsku. meeletul kiirusel võib teha elu täispöörde ja alata peaaegu otsast. kõik mis oli kunagi on kadunud.
muidugi jäävad alles tõelised sõbrad. tänu sellele tean keda usaldada.
vahel mööduvad siiani pikad ööd vanu aegu meenutades. kas ei olnud kõik siis lihtsam? võibolla, aga kunagi varem pole ma olnud endaga nii rahul kui hetkel ja ma ei taha, et see tunne kaoks.
selle eest + punktid.
aga no tegelikult teema eeldas ka natukene filosoofiat 
