Post by boeng on Apr 3, 2007 19:19:01 GMT 1
midagi, mis mind vaevama hakkas ja mille ma hingelt ära tahtsin saada. suuresti kirjutasin selle mustamäe kassiloo mõjutustel...
ja siin ei ole üritatud kedagi solvata, kuigi see võib nii välja kukkuda.
kõik meist tahavad erineda, eksole?
keegi ei taha massi sulanduda, kõik tahavad välja paista. nagu kõik need noored tänapäeval, kõik need alternatiivsed individuaalid, kes kõnnivad ringi ja arvavad, et nemad on ainukesed kes on kunagi mõlenud kitsaste teksade kandmisele või sassis juuste näole toppimisele. nad arvavad, et nad on nii kuradi originaalsed, kuid tegelikult kui nad võtaksid aega, et enda ümber vaadata, oleksid nemad need, kes massi sulanduksid.
võtame näiteks minu naabri, sinu naabri või sinu naabri naabri. ta on tavaline viieteistkümne-aastane poiss ja tal on eelnevalt mainitud kitsad teksad ja sassis juuksed. ta ei erine massist väga, tegelikult mitte. jah, ta saab tüdrukuid, kes arvavad, et kitsad teksad panevad nende paksud tagumikud väiksemana paistma, et nende blondid salgud tunduvad süsimusta tuka kõrval loomulikud ja, et loendamatud kogused silmapliiatsit, mis on mööda nägu laiali aetud võib tunduda kena.
ja kas ta kurdab? ei, ka tema on elav, rääkiv kloon, osa uuest teismeliste maailmast, mis ei näita ühtegi kasvamise lõpumärki ja talle see meeldib.
olgem ausad, noored, kas keegi pole mõelnud, et võibolla on elu midagi rohkemat kui meie juuksevärv, bändi nimi meie t-särgil või sõprade number meie reidi kontol. või olen ma tõesti ainus?
ärge saage minust valesti aru. ma ei suudaks oma noorusaastaid teisiti ette kujutada, ka mu naabripoiss ei suudaks. ta elab internetis, ta omab rate.ee'd, vahel tundub, et ta ei suuda tänaval rahulikult kõndidagi, ilma, et mõni eelpool nimetatud tüdrukutest tema juurde jookseks ja karjuks: "issand, saoledjuseemisseesinukasutajaniminüüdoligi!!!" vaatamata kõigele, muutub ka selline elu igavaks.
kas keegi polegi enam päris? oleme me kõik mis on järel? meie ja meie kuradi "originaalsus"? ma loodan, et kui ma saan vanemaks ja lõpuks leian oma tee, on siin maailmas palju rohkem huvitavaid inimesi. inimesi, kes tõesti on teistsugused, kellel on korralikud arvamused ja kes soovivad midagi muuta, peale maailmarekordi purustamise selles kui meedia poolt juhtitavaks üks teismeline muutuda võib.
ma olen kindel, et saan sellest siiski üle. ilmselt on see mingisugune depressiivne tuju, mis mul hetkel on. pealegi, kas tänapäeval polegi moodne olla masenduses?!
ärge laske ennast lollitada. meie oleme järgmine põlvkond. peitke oma silmad nüüd noored, sest me ei ole ilusad!
vabandan võimalike trükivigade pärast.
ja siin ei ole üritatud kedagi solvata, kuigi see võib nii välja kukkuda.
kõik meist tahavad erineda, eksole?
keegi ei taha massi sulanduda, kõik tahavad välja paista. nagu kõik need noored tänapäeval, kõik need alternatiivsed individuaalid, kes kõnnivad ringi ja arvavad, et nemad on ainukesed kes on kunagi mõlenud kitsaste teksade kandmisele või sassis juuste näole toppimisele. nad arvavad, et nad on nii kuradi originaalsed, kuid tegelikult kui nad võtaksid aega, et enda ümber vaadata, oleksid nemad need, kes massi sulanduksid.
võtame näiteks minu naabri, sinu naabri või sinu naabri naabri. ta on tavaline viieteistkümne-aastane poiss ja tal on eelnevalt mainitud kitsad teksad ja sassis juuksed. ta ei erine massist väga, tegelikult mitte. jah, ta saab tüdrukuid, kes arvavad, et kitsad teksad panevad nende paksud tagumikud väiksemana paistma, et nende blondid salgud tunduvad süsimusta tuka kõrval loomulikud ja, et loendamatud kogused silmapliiatsit, mis on mööda nägu laiali aetud võib tunduda kena.
ja kas ta kurdab? ei, ka tema on elav, rääkiv kloon, osa uuest teismeliste maailmast, mis ei näita ühtegi kasvamise lõpumärki ja talle see meeldib.
olgem ausad, noored, kas keegi pole mõelnud, et võibolla on elu midagi rohkemat kui meie juuksevärv, bändi nimi meie t-särgil või sõprade number meie reidi kontol. või olen ma tõesti ainus?
ärge saage minust valesti aru. ma ei suudaks oma noorusaastaid teisiti ette kujutada, ka mu naabripoiss ei suudaks. ta elab internetis, ta omab rate.ee'd, vahel tundub, et ta ei suuda tänaval rahulikult kõndidagi, ilma, et mõni eelpool nimetatud tüdrukutest tema juurde jookseks ja karjuks: "issand, saoledjuseemisseesinukasutajaniminüüdoligi!!!" vaatamata kõigele, muutub ka selline elu igavaks.
kas keegi polegi enam päris? oleme me kõik mis on järel? meie ja meie kuradi "originaalsus"? ma loodan, et kui ma saan vanemaks ja lõpuks leian oma tee, on siin maailmas palju rohkem huvitavaid inimesi. inimesi, kes tõesti on teistsugused, kellel on korralikud arvamused ja kes soovivad midagi muuta, peale maailmarekordi purustamise selles kui meedia poolt juhtitavaks üks teismeline muutuda võib.
ma olen kindel, et saan sellest siiski üle. ilmselt on see mingisugune depressiivne tuju, mis mul hetkel on. pealegi, kas tänapäeval polegi moodne olla masenduses?!
ärge laske ennast lollitada. meie oleme järgmine põlvkond. peitke oma silmad nüüd noored, sest me ei ole ilusad!
vabandan võimalike trükivigade pärast.
ma tean, et oma kirjandites ja kõnedes ma kasutan seda väga tihti ja sellest ka minu suur armastus selliste väljendite kohta (olgem ausad, no kuulge mõelge nüüd, tunnistagem jne). samuti see, et sa täiendasid teatud kohti sõnaga kurat. see andis täpselt edasi seda, mida mõtled. 
